Üks tore asi Verkh Neyvinsky taolise koha juures on, et siin pole absoluutselt mingit ohtu sattuda Turisti Lõksu. Puuduvad igasugused atraktsioonid. Tänasel matkal sattusin hoopis surnuaiale. See oli päris spooky. Lootsin niimoodi läbi kabeliaia sammudes jalavaeva vähendada ja otse kaasikusse jõuda, aga võta näpust, äkki sai teerada otsa ja ma tallasin vööni lumes. Ja mina veel mõtlesin, et millal küll peaks vaja minema viltimiskojas õpitud väljendit "u menja brjuki mokrije". Rähklesin seal päris kaua. Sinistelt portreedega kaunistatud obeliskidelt saatsid ammulahkunud mind pika pilguga.
Aga kaasikusse ma jõudsin! Kakaja krassata!
Imeline päev.
Siia otsa ka üks kaasiku-selfie.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar