Täna pärast tööd tahtsin minna poodi. Aga jalad viisid hoopis seiklema.
Rabotshej molodjoshej nimeliselt tänavalt, kus asub ka kunstide kool ja ühissaun, leidsin Nadjeshda nimelise kohviku. Kuna kohvi pole juba mitu päeva joonud, otsustasin ukse vahelt sisse kiigata, et mis olukord on ja kas kohvi lõhna on tunda. Seal oli aga KALAD NAELAGA SEINALE LÖÖDUD. See üllatas niivõrd, et kohv läks kohe meelest. Hakkasin seda imet pildistama, mille peale kõhukas plekkhammastega onkel tüli norima kippus: "No sto võ fotografirovõite?" Panin siis kogu oma sharmi mängu ja laskusin pikemasse vestlusesse veinikraanide (mis olid kohe ristilöödud kalade kõrval), Venemaal olemise, Blagoe Delo ja praktika teemal. Mõistagi läks jutt ka Norrale (polnud seda tüüpi onkel, kellele eestlaseks olemist oleks tahtnud nina alla hõõruda) ja vestluskaaslane teatas uhkelt, et jah ta teab norrakaid küll, tema plemjännits (vennapoeg, vist?) töötab koos Bjørn Dæhliga ja Bjørn käib kogu aeg siinkandis :)
Lõpuks suutsin ikka end sellest haaravast vestlusest lahti rebida ja taganesin uksest välja. Onkel tuli mulle järele aga kuna minul olid selleks korraks sõnad otsas, siis tuiskasin muudkui edasi ja oleksin peaaegu ära eksinud. Nõnda haake tehes plekkhambulisest onklist vabanenud, kõndisin lõpuks poodi. Töökohas pakutavad eined pole just sedasorti, mida instagrammida sobiks. Ühtlaselt hall ja kesine, selline kehvemapoolse sohvoosisöökla standard. Koletu salati isu tuli. Ladusin kõik vajaliku korvi, sellisesse plekktraadist korvi mida lapsepõlvest veel mäletame, ja läksin kassasse. Kuna arve kippus tuhande rubla ligi, pidin maksma kaardiga. No ja mis te arvate. Nii kui ma koodi hakkasin vajutama, kadus side kassaaparaadiga, ekraan läks pimedaks, kassapidaja hakkas kõva häälega kolleege appi hüüdma, järjekord minu taga suundus kõrvalkassase ja müüjanna lasi oma lopsakal rinnal kaubalindile langeda, andes mõista et see siin võtab nüüd küll ilmatu hulga aega (ja et see on minu süü! arvasin mina) Tuli taibukas kolleeg, pani masina uuesti käima, ootasime veel ja veerand tunni pärast olin juba koduteel! Kusjuures müüja lausa vabandas, see olla neil selline vana masin mis nii võõrapärasest kaardist lihtsalt hämmeldusse sattus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar