Kuni pühapäevani. Siis sõitsime oma tööka, kuid veidi sasipäeise kollektiiviga Yekaterinburgi, üritusele mille meie arvasime olevat tavalise lihavõttelaada. Mis aga tegelikkuses osutus hiigelsuure lõbustuspargi hooja avamiseks. Ja üks väike osa sellest oli ka laat ja heategevuslike organisatsioonide autasustamise tseremoonia. Meie majabändil pidi olema väike etteaste ja Bagoe Delo oma toodangut müüma.
Park oli täis inimesi ja ponisid ja soldateid ja punastes dressides purjakil onkleid, selja peal kiri "Rossia" Lavale tuli mamslite koor, kes südantlõhestavalt huilgas "Rossia, Rossia, meie-palju-kannatanud-emake, küll-me-oleme-sulle-palju-võlgu, ja-teeme-kõik-et-sa-oleksid-ikka-kõige-võimsam" (KRT! JÄÄ VABAKS EESTI MERI!!!!) Kohe selle järel kargas lavalt alla papp, kes suure pintsliga meile pühitsetud vett näkku viskas, ja siis jagati suure paatosega kiituskirju ja kuldpaberis kingitusi lastekodude direktoritele. Aegajalt astusid lavale dresseeritrud kuueaastased ja võngutasid suurte tuttidega ehitud päid kätteõpitud rütmis.
Seda kõike oli liiga palju! Tekitas minus ülimat vastumeelsust ja teatavat südamepööritust, aga see viimane võis ka olla tingitud vähesest unest ja eelmise päeva liigsest alkoholikogusest. Kuidagi see päev ikka õhtusse sai, ja kokkuvõttes oli huvitav näha kuidas Sverdlovsk keset moodsat Yekaterinburgi edasi elab :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar