Seda filmi olen ettevalmistava materjalina korduvalt üle vaadanud. Täna õhtul siis ainult venekeelsena ja vene subtiitritega.

Kaasikupiknik on kahtlemata to-do listis!

С Днем Рождения Ян Сигурд!

Täna on mu reisiseltsilise sünnipäev!

Kui kõik laabub plaanide kohaselt, pean oma sünnipäeva kolme nädala pärast Verh Neivinskis või kusagil selle ümbruses. Balalaikaorkestri saatel ümber samovari tantsu lüües :)

Tõepoolest, vahepeal hakkas juba tunduma, et sellest sõidust ei tule midagi välja. Maailmapoliitika võttis ebameeldivaid  pöördeid ja mu vaimustus kahanes üsna olematuks... Liikusid ka kuulujutud EL kodanike viisapiirangute kohta. Ja kui ma siis oma jala lõpuks Vene Viisakeskuse ukse vahele sain ja seal mulle teatati, et kuna mul on Eesti pass, siis peaks ma viisat taotlema Eestis... olin juba üsna kindel, et pean hakkama uut praktikakohta otsima.

Kokkuvõttes oli see viisakeskuse külastus siiski täiesti meeldiv üritus. Keegi kalashnikoviga ei ähvardanud. Klaaspuuris istuv Olga oli igati sümpaatne. Üritas kohe vene keelele üle minna, millest siiski mööda puiklesin. Olga andis nõu, kuidas edasi käituma peaksin. (Mine rahvastikuregistrisse, sealt antakse sulle kohe elamisluba kinnitav dokument!) Tõeline krassavitsa, sõrmed kenasti kaunistatud punaste küünte ja umbes seitsmekümne sõrmusega.

Läksin sõnakuulelikult Folkeregistrisse ja edastasin Olga juhtnöörid. Daam leti taga ajas silmad suureks ja väitis, et nemad küll niisuguseid dokumente ei väljasta, selleks tuleb ikkagi politseisse minna.
Järgmisel hommikul läksin Sandvika politseisse. Seal oldi uskumatult lahked ja abivalmid, kuid vilja see ei kandnud, sest minu elamisluba on nii vana asi, et seda kohaliku politsei arhiivis enam ei leiduvatki. Mingu ma Oslosse. Kihutasin rongi peale ja kibekähku sisserändajate osakonna uksest sisse. Seal oli järjekord, mille sarnast pole nähtud Nõukogude Liidu aegadest peale. Sättisin end alandlikult sappa. Mille peale mitmed päid vangutasid ja üks sõbralik mammi teatas, et "järjekorra lõpp on seal". Millegipärast polnud ma istuvaid ootajaid sinna järjekorda kuuluvaks pidanud. ee tähendab, et saba oli üüratu ja mul polnud mitte mingit võimalust selle päeva jooksul vajalikku dokumenti hankida. Mul on ju ikka töö ka.

Esmaspäeva hommikul läksin jälle misjoonile. Valvur oli mind õpetanud, et tulgu ma veerand tundi varem kohale, siis olen esimese viie hulgas ja saan oma asjad aetud. Läksin igaks juhuks pool tundi varem ja olin esimese 40 (!) hulgas. Jõudsin ka leti äärde aga selgus, et säärast paberit mida minul vaja on, polegi olemas. Kuna saabusin Norrasse juba 1995 aastal, siis pole mulle kunagi saadetudki seda paljukiidetud vedtaki (otsust) mille kohaselt võin siin kuni surmatunnini viibida. Phuhh, ma juba mõtlesin, et olin sellise tähtsa paberi ära kaotanud.

Niisiis, ei mingit tulemust sel kolmapäevast-reedeni-maratonil. Sel hetkel olin veendunud Venemaale mitte minemises. Aga võta näpust. Tegin koopia oma vanast passist kus elamisloa tempel selgelt näha oli ja esitasin selle Olgale. Olga jõllitas pabereid kotka pilgul aga teatas lõpuks: "Kõik on korras, võid esimesel aprillil passile järele tulla" Siis heitis veel ühe pilgu küllakutsele ja küsis: "Kas sa oled seal varem käinud?" "Ei, kas sina oled?" "Tam nitshevo jest! See on üks porimülgas!" pööritas Olga kaastundlikult silmi.

Täiesti jahmununa kõndisin Kristiania turule, kus Sigurd oma viisataotluse edukat sisseandmist tähistas. Õnneks on tema siiski suutnud oma esialgse vaimustuse peaaegu muutumatul kujul säilitada ja see mõjub julgustavalt.

Nüüd on vaja kohver kapi otsast alla võtta ja hakata mõtlema, mida sinna porimülkasse kaasa võtta.

Seoses Putini "külaskäiguga" Krimmi on olukord praegu üsna ähmane. Ma pole viisa saamises kunagi liiga kindel olnud aga nüüd ripub kogu sõit veelgi suurema küsimärgi küljes...