Viisaga läks äkki väga kiireks. Kogu aeg oli palju aega ja jutt, et vene viisa saab viie päevaga. Nüüd aga käis Bente ise Yekaterinburgis ära ja tuli tagasi täiesti uute teadmistega. Egas midagi, täitsime ankeedid, saatsime teele koopiad passist ja nüüd pole muud kui oodata, et kohalikud daamid Julia ja Swetlana oma töö ära teevad. Nimetatud prouad valdavad saksa kuid mitte inglise keelt. Nõnda siis käibki meie kirjavahetus hoopis vene keeles. Aru ma ju saan, mida nad öelda proovivad, kuid vastamiseks kasutan siiski Google`i abi.

Parematel päevadel jälle, et on nii. Imeilusad ja maagilised fotod!

Mustematel hetkedel mõtlen, et see kõik saab olema niimoodi...
Mustvalged pildid toovad esile mu värvilise kujutlusvõime :)

Ongi käes see venemaaleminemiseaasta. Varsti tuleb hakata tegutsema. Snovõm godõm!

Seniks aga väike naljalugu. Eksisin Tallinnas ära. Õigemini lasin bussijuhil endale hambasse puhuda ja sattusin veidi valesse kanti. Ja kui olin oma sihtmärgist korralikus kauguses, ütles bussijuht: mul on nüüd paus. Läksin siis maha ja hakkasin järgmist bussi ootama. Seda ei tulnud kohe tükk aega. Tuli aga üks vene proua, haaras mul varrukast ja tiris sõbralikult tuulevarju. Selline klassikaline ise-küsin-ise-vastan tüüpi vestlus läks proua initsiatiivil käima. Sain teada, et tegemist on sõjaväelase lesega, pedagoogiga, paljude laste ema ja tädi ja vanaemaga ja ühtlasi, millistes erinevates kõrgkoolides ja kus välismaades kõik need lapselapsed, lellepoja lellepojad ja onutütretütretütred õpivad. Ja siis ka veel seda, et proua ise on Yekaterinburgist pärit! 40 aastat Eestis elanud aga dusha on ikka seal imekaunis kohas Venemaa avaruses hõljumas. Vahepeal andis ikka mulle ka sõna ja ma siis purssisin nii hästi-halvasti kui oskasin seda vene keelt, numbritega jäin kimpu aga muidu suutsin end  enamvähem arusaadavaks teha. Lõpuks küsis tädi siira huviga: "Aga kes te muidu olete, eestlane või venelane?"