Mina millegipärast ei ole ümber mõelnud....
teisipäev, 3. detsember 2013
teisipäev, 17. september 2013
Et kõik ausalt ära rääkida nagu oli, pean ma alustama sellest et läksin jälle kooli.
Kohe esimesel koosviibimisel hakkas õpetaja Bente mind moosima: Tiina, sina oskad vene keelt, kas sa tahad Venemaale praktikale minna. Ei taha, ütlesin mina. Vene keelt ma ka ei oska.
Järgmisel kogunemisel võttis õpetaja jälle teema üles: Meil on Venemaal selline tore koostööpartner ja me väga tahaks, et mõni tudeng sinna praktikale läheks. Tiina, sina oskad vene keelt, sina peaksid minema, mõtle selle peale. Mina mõtlesin ja ütlesin otsustavalt: mitte mingil juhul!
Läksin hoopis Belfasti ja Dublinisse ja olin valmis sinna iga kell tagasi minema.
Kevadel tuli Venemaa uuesti jutuks, mina vastasin jälle eitavalt. Aga siis viimase mooduli keskmisel nädalavahetusel läksin Trondheimi ja sain seal kokku Mettega, kes on mu akadeemiline ema ja kelle sõna ma heameelega kuulan. Õhtusöögilauas, (muide, 19. aprill ja sünnipäev oli) ütles Mette järsku: tead, kui laheda venelannaga ma tuttavaks sain! Ja jutustas loo ühest eriti fantastilisest naisest kes on loonud ühe eriti imepärase koha. Hm, ütlesin mina, on ta nimi Vera ja on see koht Blagoe Delo? Ja rääkisin talle, kuidas mind juba pool aastat keelitatakse sinna minema. Muidugi mine, hõiskas Mette aga ma mõtlesin, et seekord ma tema soovitust ei järgi. Venemaale küll ei lähe.
Esmaspäeval kooli naastes kohtasin Bentet koridoris ja hakkasin talle rääkima naljakast kokkusattumusest. Bente kuulas mu ära ja teatas napilt: Jah, noh, nüüd Sigurd ja Eirik sõidavad, nii et sul pole vaja rohkem muretseda selle pärast. Ja samal hetkel juhtuski, et ma mõtlesin ümber. Mis! Kas see tähendab, et mina ei saagi Venemaale sõita, karjatasin ma. Ei, miks mitte, sa võid ju poistega koos minna, ütles Bente, marssis võidurõõmsalt saali ja teatas kohe kõigile, et nüüd hakkab Venemaa plaan ilmet võtma ja need kolm tudengit sõidavad Blagoe Delosse.
Mis mul küll arus oli???
Aga plaan hakkab nüüd tõesti ilmet võtma. Me sõidamegi. Aprillis. Wolfgang ajas täna silmad pärani ja küsis aupaklikult: Kas sa tõesti räägid vene keelt? Ütlesin, et kunagi oli mul isegi kavaler kellega pikalt vene keeles kirjavahetust pidasin. Aga miks see üldse tähtis on? Ei Eirik ega Sigurd räägi kumbki vene keelt. Ainus sõna, mida nad teavad on VODKA.
Kohe esimesel koosviibimisel hakkas õpetaja Bente mind moosima: Tiina, sina oskad vene keelt, kas sa tahad Venemaale praktikale minna. Ei taha, ütlesin mina. Vene keelt ma ka ei oska.
Järgmisel kogunemisel võttis õpetaja jälle teema üles: Meil on Venemaal selline tore koostööpartner ja me väga tahaks, et mõni tudeng sinna praktikale läheks. Tiina, sina oskad vene keelt, sina peaksid minema, mõtle selle peale. Mina mõtlesin ja ütlesin otsustavalt: mitte mingil juhul!
Läksin hoopis Belfasti ja Dublinisse ja olin valmis sinna iga kell tagasi minema.
Kevadel tuli Venemaa uuesti jutuks, mina vastasin jälle eitavalt. Aga siis viimase mooduli keskmisel nädalavahetusel läksin Trondheimi ja sain seal kokku Mettega, kes on mu akadeemiline ema ja kelle sõna ma heameelega kuulan. Õhtusöögilauas, (muide, 19. aprill ja sünnipäev oli) ütles Mette järsku: tead, kui laheda venelannaga ma tuttavaks sain! Ja jutustas loo ühest eriti fantastilisest naisest kes on loonud ühe eriti imepärase koha. Hm, ütlesin mina, on ta nimi Vera ja on see koht Blagoe Delo? Ja rääkisin talle, kuidas mind juba pool aastat keelitatakse sinna minema. Muidugi mine, hõiskas Mette aga ma mõtlesin, et seekord ma tema soovitust ei järgi. Venemaale küll ei lähe.
Esmaspäeval kooli naastes kohtasin Bentet koridoris ja hakkasin talle rääkima naljakast kokkusattumusest. Bente kuulas mu ära ja teatas napilt: Jah, noh, nüüd Sigurd ja Eirik sõidavad, nii et sul pole vaja rohkem muretseda selle pärast. Ja samal hetkel juhtuski, et ma mõtlesin ümber. Mis! Kas see tähendab, et mina ei saagi Venemaale sõita, karjatasin ma. Ei, miks mitte, sa võid ju poistega koos minna, ütles Bente, marssis võidurõõmsalt saali ja teatas kohe kõigile, et nüüd hakkab Venemaa plaan ilmet võtma ja need kolm tudengit sõidavad Blagoe Delosse.
Mis mul küll arus oli???
Aga plaan hakkab nüüd tõesti ilmet võtma. Me sõidamegi. Aprillis. Wolfgang ajas täna silmad pärani ja küsis aupaklikult: Kas sa tõesti räägid vene keelt? Ütlesin, et kunagi oli mul isegi kavaler kellega pikalt vene keeles kirjavahetust pidasin. Aga miks see üldse tähtis on? Ei Eirik ega Sigurd räägi kumbki vene keelt. Ainus sõna, mida nad teavad on VODKA.
Tellimine:
Postitused (Atom)